kui on meeletult valus. no nii meeletult valus, et ei suuda absoluutselt ennast hommikul voodist välja ajada, sest sellel lihtsalt nii meeletult puudub mõte. nii meeletult puudub mõte, et ainuke põhjus, miks sa riided selga ajad ja ruttu uksest välja jooksed, on see, et sa ei taha oma korterniaabrile, kes kohe-kohe koolist tagasi jõuab "vahele jääda" sellega, et sa selline wreck oled, ja jooksed kribinal-krabinal lacucarachasse kohvi jooma ja suitsu tegema, siis lähed käid prismas ja ostad riidekuivatusresti, seda kõike ainult selleks, et jätta muljet, et kõik ei ole nii halvasti kui on. ainult selleks, et teised ei saaks teada, kui vastik sul olla on, et nad ei hakkaks muretsema ja küsimusi küsima või, kõige hullem, midagi sellest arvama. sest sa ei oskaks niikuinii ühelegi küsimusele vastata, ja kuna sa ise ei suudaks mitte kellegi pärast muretseda, ajaks see sind ainult närvi, kui keegi püüaks su eest hoolitseda, ja mingid arvamised, subjektiivsed arvamused, kui sa ise ei ole suuteline oma olukorda mitte kuidagi selgitama, oleks lihtsalt liiast. niisiis püüad sa kangesti päeva ajal teeselda, et kõik on korras. ja seda tugevamini ründab see valu sind siis, kui üksi jääd. nutad. vahid ainult ühte kohta. lihtsalt. tuimalt. sõnatult. järjepidevalt. sest kõigel puudub mõte. sest mitte miski ei loe. sest mitte miski ei aita sind. ei saa aidata. sest sa ei hooli. isegi mitte iseendast ei hooli. ega tulevikust. lihtsalt oled ja ärkad iga päev üles ühe ja sama mõttega: miks ma ikka veel elus olen? aga oled. ja pead mingeid asju tegema. lähed ja oled ainult üks masin, kes teeb mingeid asju. sa ei saa aru miks või kuidas. sa tõused endast kõrgemale ja vaatad ennast ja ei usu, et sa seda kõike teed. ei usu, kuidas sa selleks kõigeks võimeline oled. ei usu seda eluspüsimise instikti, mis ongi ainuke asi, mis sind liikuma paneb. tuimalt ja masinlikult. uskumatu. lihtsalt uskumatu, et see mina olen. uskumatu, et see olen mina, kes seal seltskonnas istub ja nalja teeb ja mingeid lugusid räägib. uskumatu, et see olen mina, kes seal teistel tuju heaks teeb. ja sama uskumatu on see, et see olen mina seal tänaval nii õnnetu ja eluisutu. kõnnib pilk maas. longib. käed taskus. kõigest täiesti eemal. ei märkagi kedagi enda ümber. absoluutselt mitte kedagi. ja uskumatu, et see olen mina, see tüdruk, kes mitte kusagil valgust ega lootust ei näe. kes ei oska midagi mõelda ega arvata, vaid lihtsalt läheb. kiretult. see ei ole ju mina. ainukesed hetked, kus sa ennast inimesena tunned, on need hetked, kui sa kodus kokku varised ja kogu see mõttetuse ja valu tunne sus korraga võimust võtab. ja kuidas sa siis kukud põrandale ja jääd sinna. ja nutad nii valjusti nagu sa veel kunagi nutnud ei ole. ja nagu sa arvasid, et kunagi keegi ei nuta. ja nagu sa arvasid, et ei olegi võimalik nutta. ilmselgelt on. kuni lõpuks sa hakkad kokku kukkuma juba täiesti suvalistes kohtades. ülikooli aatriumides. hoolimata sellest, et tudengid su ümber diivanil istuvad. keset pidusid. lähed ja sulged ennast WC-sse, arvates, et hetkeline eraldatus ning tunnete valla laskmine sulle jõudu juurde annab. ja lähed jälle välja ja naeratad, kuni lõpuks lihtsalt jood ennast nii täis, et enam millestki aru ei saa. teed suitsu peale, et veel halvem olla hakkaks. võibolla sa arvad, et see kergendab muud valu. sa ei tea. aga põhiliselt meeldib sulle purjus olla, sest ainult siis lased sa ennast lõdvaks. sest sa kaotad kontrolli. ja sul on rohkem tegemist püsti püsimisega, kui maailmast aru saamisega. ja siis sa kakerdadki niimoodi - kaker-kaker - mööda tänavat, või oma korterit ja see ajab sind naerma, et sa hädine oled. ja isegi püsti ei suuda püsida. ja naerad enda üle. ja siis hakkad jälle nutma. sest olgu see kui hädine tahes, sa ei suuda sellest ikkagi üle olla. veel meeldib sulle purjus olla sellepärast, et ainult purjus peaga suudad sa ilma probleemideta magama jääda. lihtsalt - klõps - ja magad. tavaliselt passid sa tunde ja tunde voodis, vähkred, tõused vahepeal üles, lähed teed veel suitsu, katsud midagi kirjutada, mõtled. mõnikord juhtub, et alles kell kuus hommikul tuleb esimene sõba silmale. võimatu. kõik läheb sassi. päevarütm. elurütm. organiseeritus kaob. ja mida rohkem hakkavad su ellu ilmuma kellaajad ja kohustused, seda õudsemaks kõik läheb. nagu oleks vangis. nagu keegi tahaks sind vaigistada, kui sina tahad märatseda ja lõhkuda. vastik. vastik. vastik. kõik on vastik. kõige imestamapanev on see, et kuigi sul on olnud toitumishäired alates 15ndast eluaastast peale, ja sa oled sellepärast obsessinud kogu oma noorukiea, ei lähe see sulle enam absoluutselt korda. kuigi sa vanasti kasutasid seda põgenemiseks ja lohutuseks, ajab see sul nüüd südame pahaks. alkohol on su uus lemmik. ja sa hakkadki seda ära kasutama. jube. kõik on pime ja tühi ja mõistetamatu. maailm nagu keerleks su ümber koguaeg, aga sina seisad paigal. sest sa ei oska mitte kuhugi minna. veel enam. iga kord, kui sa üritad kuhugi minna, lüüakse sind millegagi, tõrjutakse tagasi. juhtub igasuguseid ebanormaalselt ebaõnnelikke asju, mis sinuga kunagi varem ei juhtunud. nii et sa lõpuks oledki nagu mahapekstud alandlik ori, kellel on isegi kõik pisarad otsa saanud, ega ei jaksa enam valust karjuda, ja lihtsalt jääd vaikides lebama, ja ootama, mis saab edasi.

siis juhtubki see, et korraga ei hooli sa enam, mida sust arvatakse. korraga ei heiduta sind enam needsamad väikesed välised asjad, mis on normaalsed igapäevaelu osad, ja juhtuvad kõigiga koguaeg. korraga ei hooli sa enam sellest, et kõik oleks kontrolli all. korraga on sul mingisugune rahu. pisiasjad, mis varem nii olulised näisid, ja mis sind nii endast välja viia võisid, ei lähe sulle korda. või see, mis juhtub. sest kui sul oli nii valus. siis sa ei hoolinud sellest, mis juhtub, sest sa arvasid, et niikuinii ei saa mitte miski mitte midagi muuta. niikuinii ei saa mitte miski sind sealt mustast august välja tuua. sa oled ju augus. sul pole enam kuhugi kukkuda. sul hakkab seal lõppkokkuvõttes, nii irooniline kui see ka pole, turvaline. sa ei tahagi midagi kontrollida. sa tahad lihtsalt liikuda. kuhugi. ja kui sa leiad selle ühe koha kuhu liikuda. siis kõik muu ei huvitagi sind enam. mingi kummaline vaprus lööb kuskilt välja. sest. no mis vahet, kui ma ka sinna auku tagasi kukun. ma ju olen sinna juba nii mitu korda kukkunud. ja sellest ei juhtunud midagi. ma tean, mis seal augus on. valikud ei aja sind enam hulluks. sa ei taha enam kõike. sa tahad ainult seda ühte. ja sa oled nõus mõnedest asjadest loobuma. sa ei pea selleks pingutama. sul ongi ükskõik. sa lihtsalt. ei. hooli. ja sa. oled nõus tulest ja veest läbi minema, kui vaja, sest sa tunned mingit tohutut jõudu enda sees. sest järsku on see valu teinud sinu valikud. ja sinu valikud on andnud sulle jõu mitte hoolida muust ja pingutada selle ühe nimel. korraga suudad sa kogu oma energia suunata sinna ühte kohta. kuhu sa jõuda tahad. sest kogu see valu. võttis kõik su vanad mõttetud hirmud ja tühistas need ning muutis nad edasiviivaks jõuks.

mulle tundub, et see on nii...

ülbeks joomine jätta.

ebausk lõpetada.

Kestus: kaks nädalat

Kilometraazh: 7000 km

Külastatud maade arv: 5 (koos lihtsalt läbisõidetutega 8)

Reisivahend: Ema kaubabuss

Taani oli nagu üks kõige ehtsam vahukoorekook, mida poest osta saab. Mida käid ja vaatad sealt klaasi tagant ja ta näeb nii kohutavalt isuäratav ja täiuslik välja, et on lausa võimatu sellele vastu panna, mis sest et see maksab kordi rohkem kui üks tavaline, lihtsamat sorti koogike. Aga sedasama ülimagusat hõrku koogigest võid sa süüa, ütleme kord kuus, mõni, kes magusat nii väga ei armasta, veelgi vähem, sest ohtra tarbimise korral tekitab see iiveldust. Oma kaunite ülihoolitsetud põllumaade, väikelinnade, maanteede, piknikukohtade, väljakäikude, armsate mitmevärviliste majakeste, lilleliste koduhoovide ja kõige muu idüllilisega, mida seal kohata võib (me nägime kogu sealviibitud nelja päeva jooksul kõigest kahte mahajäetud maja!) on ta tõeline väikekodanlase unistuste maa. Peale selle on taanlased sõbralikud, abivalmid, naeratavad ja viisakad ning kõik nad tahavad teha tööd. Taani sotsiaalsüsteem on niivõrd hästi arenenud, et töötu abiraha eest on võimalik vabalt ära elada, kuid tavaline taanlane peab oma auasjaks omada tööd, ükskõik millist siis. Isegi avalike tualettide koristajad teevad oma tööd vilistades rõõmsat viisijupikest. Kuid Kopenhaagenis elab üks seltskond, kes seda töötu abiraha peal elamise võimalust kenasti ära kasutab. Chrstiania on Kopenhageni hipilinnaosa. Sealsed majakesed on parajad lobudikud, lipitud-lapitud, hoovid rohtu kasvanud, kuid siiski on ka nemad ilu nimel vaeva näinud: keegi oli seal oma majakese helesiniseks värvinud (üldiselt harrastavad taanlased majavärvimisel igal pool heledaid toone ja eriti kontrastseid, näiteks oranzh-lilla, valge-must, sinine-punane), keegi oli oma värava ukse ette klaasikildudest mosaiigi ladunud, keegi oli kogu küla katkised lillepotid kokku kogunud ja nendest enda hoovi näituse korraldanud - väga lahe! Külakese keskuses on lava, baarid ("Say No to Hard Drugs" reklaamiga päikesevarju all müüakse väga lahjat kanepit ja laval laulab tõenäoliselt keegi kohalik muusik) ja turg, kust saab osta igasugust eksootilist kraami. Külavärava head-aega-silt ütleb "Nägemiseni!" asemel "You are now entering the EU". Minge vaatama seda kohta, see oli äge! Peale selle, peaksite Taanis kindlasti külastama Legolandi - sealsed karusellid, kanuurajad, draakonimäed ja extreme-racerid teevad Kopenhaageni Tivoli ameerika mägedele (kus ma tõesti surmahirmust karjusin nagu siga aia vahel) iga kell silmad ette. Jüüti poolsaare põhjatipus, Skagenis, kus saavad kokku Balti ja Põhjameri, keelab küll silt ujumaminemist, aga selle vabameelse pööbli keskel, kes sinna kokku olid tulnud, ei olnud vist isegi korrapidajatel (kui neid seal üldse oli) tahtmist mu rõõmu nende võimsate lainetega tulisoolases vees möllamisest rikkuda. Taani ongi väga rahumeelne koht, sellele viitab kasvõi seegi, et see vähene graffiti, mida näha on, seisneb sõna "peace" ja suurte südamete kritseldamises. Christiania plangul, jah, võis kohata ka pisut ühiskonnakriitikat ning isegi "Fuck the cops!"-sisulist vihapurset. Tihedad politseireidid, et ohjeldada sealset lahjade narkootikumide tarbimist, sinna piirkonda ei ole ebatavalised. Lõppude lõpuks, Taani on ju ikkagi vahukoorekoogimaa, kus pahandusi EI JUHTU! Nad ehitavad murukatusega maju, nad istutavad puid keset tänavaid, et sa linnavahel hoogu maha võtaksid, nad joonistavad majaotstele koerakesi ja pardikesi, nad värvivad tehasekorstna kaelkirjakumustriliseks, nad paigutavad teeviidad madalale, nad valmistavad ühekordseid nuge-kahvleid puidust ja nad panevad oma majadele nimed, usuvad kõikide inimeste võrdsusesse - keegi ei ole madalam kui keegi teine, ja võtavad suurepalgalistelt 60% tulumaksu, et Christiania muretud noored saaksid ennast ära elatada... Minul läks natuke süda pahaks, sellepärast oligi hea peale Taanit sõita vanaemapannkoogimaale Saksamaale. Nagu vanaema pannkoogidki, on ka Saksamaa natuke lopergune, diameeter ei ole igatepidi üks ja seesama, ei ole üleni tasane ega ka üleliia magus. On hoopis tugev ja kõhtutäitev, ning kuigi mitte nii täiuslik välimuselt, siis sisult siiski väga hea. Kuigi kõik sillad ja tööstushoonete (mida oli kõikjal) seinad olid graffitit täis, prügikastid ajasid üle, linnavahelised tualettruumid nägid jubedad välja, piknikukohad olid suhteliselt lagastatud ja omapäraste plekk-WC-de üleni automatiseeritud süsteemid ei hakanudki iga kord tööle, suutis Saksamaa avaldada muljet oma võimsate tööstuskeskustega vaheldumisi suurte põllu- ja heinamaadega, kus hobused, lehmad ja lambad rahulikult oma elu elasid. Lübecki kanalituur võib põhimõtteliselt iseloomustada kogu Saksamaad - metsik loodus segatud tööstushoonete ja armsate väikeste majakestega. Ainult Saksamaal sõitsime me mööda võimsaid tammealleesid keset ei-kusagit. Ainult Berliinis jõlkusid ringi tõelised punkarid. Ainult Saksamaal kohtasime nii teravat kontrasti ultramodernse ja ajaloolise vahel. Meie põgus ekskursioon Berliinis Londoni katastroofipäeva õhtul (millest saime teada täiesti juhuslikult Berliini toomkiriku selleteemalisel teenistusel) kulges täpselt nii: Berliini toomikirik kogu oma võimsuses ja rikkalikkus kaunistatuses koos Oxfordi ülikooli laulukooriga, millele järgnes jalutuskäik mööda Unter den Linde-t Brandenburgi väravateni (venelased on ikka täitsa lollid, et sellise võimsa ehitise müüri sisse jätsid, nii et aastaid sellele keegi ligi ei pääsenud), seejärel võimsa Riigipäeva hooneni, mis koosnes ühest hiiglaslikust ja väga eakast peahoonest ning mitmest eriti moodsast erinevate ministeeriumide hoonetest, ning siis Potsdami platsile ultramodernsete pilvelõhkujate keskele, misjärel jalutuskäik läbi Lääne-Berliini tagasi Ida-Berliini poole, mis viis meid jällegi vanade võimsate hoonete juurde ja kosutava pikniku pidamiseni otse toomkiriku kõrval asuval parkimisplatsil. Enne pimedat jõudsime ära vaadata ka selle lühikese osa kuulsast Berliini müürist, millest enam suurt midagi järgi ei ole. Ausalt öelda tekitas see müür üleüldse arusaamatust, kuidas see kedagi tagasi hoida suutis, ent tõenäoliselt tegid valvurid siis seda paremat tööd. Lääne-Berliini me palju ei jõudnud, kuid selle pisukese jalutuskäigu järgi võin siiski öelda, et erinevus on tuntav, kuigi ka Ida-Berliin on teinud läänestumiseks tõsist tööd, mis ei olegi nii tulemustevaene kui Poolas näiteks, või kasvõi Eestiski. Hollandisse, koduse munavalgekattega mustikakoogi maale, sõitmise ajal kogesime haruldast vihmasajufenomeni, kus ühel pool kiirteed sadas tugevat vihma, aga teine pool oli täiesti kuiv. Amsterdam ja ülejäänud Holland on kaks TÄIESTI erinevat kohta. Samal ajal kui ülejäänud Holland võitleb pealetungiva merega ja ehitab võimsaid tamme, kasvatab maisi, peab laigulisi lambaid, hoolitseb oma armsate majakeste kestva kena välimuse eest ja sõidab Giethoorni külatänavatel (mis, muide, ongi kanalid) paatidega ringi, pidutseb Amsterdamlane arvukates coffee-shoppides kanepi- ja seeneuimas, sööb friikartuleid majoneesiga ja jalutab Punaste Laternate tänaval vaateakende vahel, kus ei eksponeerita mitte asju, vaid elusaid tüdrukuid, kes ootavad, et sa uksele koputaksid, sisse astuksid ja temaga mängiksid. Tüdrukuid on akendel igasuguseid: kõhnu blondiine, noori ja vanu, neegreid ja valgeid, kohe näha et karmima seksi daamisid - mida iganes soovid. Kusjuures me ei käinud seal üldse õhtul, vaid suisa päevasel ajal, kolme-nelja ajal kohaliku aja järgi. Autoheitgaaside asemel hõljub Amsterdami kohal kanepisuitsu lõhn. Amsterdamlased ise on väga sõbralikud ja rõõmsameelsed: parklas pakuti meile kraamirohkuse tõttu putkalähedane koht, täiturul olevatest müüjatest üks rääkis mulle pika loo selle karbikese, mida ma osta tahtsin, madala hinna kohta, teine, kellelt koti ostsin, suitsetas samal ajal kanepit, kontrollis ilusti üle, et kotiga kõik korras oleks ja saatis mind naeratusega teele, ning kolmas, kelle käest kanepikomme ostsime, hüüdis selle peale, kui ma talle raha ulatasin, et armastab mind. Kusagil mujal ei näinud me nii palju inimesi ja turiste, kui Hollandis. Ühes sealses bensiinijaamas lõunat küpsetades, kohtasime ka esimesi eestlasi, kellele kohe suurest rõõmust valjusti "Tere!" hüüdsime, mispeale nemad suht ära ehmatasid. Holland on hull koht. Holland on tõesti hull koht. 

Belgia jäi suhteliselt segaseks, sest ega me seal suurt aega viitnudki, kasutasime teda lihtsalt läbisõiduks. Aga teetööde tõttu ümbersõidule juhitutena mööda rüntsulisi teid sõites jõudsime välja Ardennideni, ja sealsed mägikülad ning üks väga omapärane kirikuke, mis ületas isegi Berliini toomkiriku ja Lübecki Marienkirchi võimsad võlvid ja kallid kaunistused, jäävad siiski eredalt meelde. Samuti jäi segaseks Luksemburg, mis sarnaneb absoluutselt mitte kokaandega tehtud inimese koogiga - näeb välja väga ilus ja täpne, aga õiget maitset ei ole, ja mille pealinna pargis jalutades sattusime silmitsi reaalse pihkupeksjaga, kes mind ja Annit vaadates seda meist umbes kümne meetri kaugusel eriti salamisi ei teinudki. Selleks ajaks oli mul vaatamisväärsustest juba suhteliselt kõrini, nii et ema-isaga vanalinnatuuril kampa ei löönud, jalutasime niisama tapvas kuumuses väikse ringi ohtrate büroohoonete keskel ja kuulasime bussis eesti muusikat. Tegime väikse ringi ka Luksemburgi mägedes, mida ema ei suutnud ilma konjakit kulistamata välja kannatada, kuid ma usun, et see vaade mäekünkalt iidsele muinasjutulisele lossile, millele tundus, et ligipääsu polegi, oli seda väärt ka tema jaoks. Imelik, et Luksemburgi mäed tundusid palju ohtlikumad, kui Saksamaa või Belgia mäed. Justnagu Luksemburgi mägedest alla kukkudes kukud kuhugi teadmatusse - see on ju nii väike riik ja mäed otse piiri peal -, kuigi need samad mäed jätkusid Saksamaal, aga Saksamaal võid ju enam-vähem kindel olla, et teispool mäge on ikka veel Saksamaa (kui sa just Luksemburgi piiri peal ei ole muidugi). Ja peaaegu öösel Luksemburgist välja sõites, mööda mägiküla vahelisi teid koduakendesse vaadates, tuli esimest korda koduigatsus. Olla oma toas ja teha oma asju ja minna magama oma voodisse ja minna pissile oma kempsu. Kuigi ega mul seal bussis ka midagi viga ei olnud. Kui ikka õigel ajal magama läksin, olin hommikuks puhanud. Öösel nägin isegi unenägusid - ja veel milliseid unenägusid! Kuid ega me siis veel koju ei saanud. Ees oli veel Osviecimi juutide koonduslaagri muuseum Poolas. Ja Poola on tõesti segane koht. Poola on umbes nagu minu tehtud kook - mõned asjad on retseptist mugavuse ja koostisainete puuduse tõttu välja jäetud ja munad ei ole nii vahtu klopitud ja katte puhul on kasutatud enda fantaasiat. Kui tahate Poolat näha, siis tuleb seal lihtsalt ära eksida, mis ei ole raske, kuna viidasüsteem on absoluutselt poolik. Tõeline ahastus tuli peale keset seda kohutavate teede nõiaringi õiget teed otsides ja tundus, et Poola ei lõpegi otsa. Ei lõpegi otsa need hooletusse jäetud majad, ei lõpegi otsa need võssakasvanud hoovid, ei lõpegi otsa need räpased linnakesed... Aga lõppesid. Osviecimi muuseum oli väga võimas ja väga hästi tehtud, nii et see koonduslaagri õudus jõudis ikka kenasti kohale. Ja tegelikult ei olegi see Poola nii kole, ta on lihtsalt väga omamoodi - iga nurga peal üritab keegi midagi müüa, üleni ära ehitud majakesed vahelduvad lobudikega, vahepeal satub ka paremale teele, kus kahe vastassuunas liikuva rea vahel lookleb kolmas möödasõitjate rida. Autojuhid üritavad nende halbade teede juures anda endast parimat, nii et kui sa tahad mööda sõita, hoiavad nad kenasti teepervele ja sul jääb vabalt ruumi, et manööver õnnelikult sooritada. Muidu kiirteed kulgevad mööda külavaheteid ja Poolast saab päris kena põgusa pildi. Tegelikult on Poola lahe - ekstreemne. Põhja pool lähevad linnakesed läänelikumaks ja puhtamaks, aga ei teagi, kas see on ikka just hea, see läbulik õhkkond on omapärane. Miks see ei võikski olla Poola müügiartikkel?

Kui Leetu jõudsime, jõudsin ka koju. Tundsin mingit imelikku Balti riikide ühtsuse tunnet, kuigi ma ei tea, kas selline tunne on üldse võimalik, sest kas sellist ühtsust peale Balti ketti üldse enam eksisteerib? Aga ühtemoodi oleme me kolm küll - peaaegu täpsed koopiad. Ja pole see Leedu midagi Eesti ja Läti väike alaarenenud  vennake.

Vanaema serveeris meile soolatud eesti pekki (ma ei ole seda kunagi söönud, mu ema selle eest sööb ohtralt), ning pillas mulle ka kaks komplimenti: "Sa oled priskemaks läinud! Päikest sa pole ka tera saanud, jalad nii valged!" Tõelised tujutõstjad, arvestades seda, et olin just enne bensiinijaama peeglist vaadanud, et oh ma näen päris hea välja, ma ei osta endale jäätist, pole vaja seda ära rikkuda, ja autos jalgu kreemitades, sest nad kuivavad umbes kaks korda päevas nii ära, et nahk pudeneb, tundus, et nad on omandanud selle kahenädalase lühikese seelikuga käimise tulemusena kerge kollaka jume!

Reisi ajal mõtlesime välja sellised vanasõnad:

1. Kes suvel teetööd ei tee, see pole õige töömees.

2. Tee teetööd teetöö ajal, aja teejuttu teejutu ajal.

3. Kes ei tee suvel teetööd, sellel on rahutud talveööd.

4. Kes läheb hommikul dushi alla, see peseb supipoti ära.

Ei, tore oli.

Õhk oli värske. Sirel õitses akna all, linnud siristasid, taevas oli loojuvast päikesest punane. Kusagil kaugel kostus kellegi tüdruku naer. Kõik oli vaikne, tundus nagu ümberringi ei oleks mitte ühtegi inimest. Hingasin seda suveõhtu õhku endasse. See oli hea. See oligi Kärdla ja Hiiumaa suvi - puutumatus, ehtsus, looduslikkus, vaikus, inimtühjus. Mõnus oli seal rõdul sedasi olla: kahekesi oma sigaretiga. Keskenduda ainult sellele tundele, kuidas suits läheb alla ja tuleb välja; kuidas õrn jahedus paitab mu põski; kuidas kõik ümbritsev ainult muudab mu dushi all käimise puhtust veel puhtamaks. Kõik oli nii sujuv ja pehme, ma ei tundnud ennast sõltlasena, hoopis tundsin, et olen oma vana hea sõbraga koos. Ja meil oli nii hea. Ta rääkis mulle, et talle meeldib minuga koos olla, sest ma saan aru, kui hea ta tegelikult on. Ma naeratasin ta jutu peale. Pool-vabandavalt, pool-meelitatult. Mul oli hea kuulda, et ta oli minu järele igatsenud. Ta teab juba ammu, kui palju mina temast puudust tundsin, algul ta lihtsalt puikles veel vastu, sest ta teab, et on minu jaoks halb, ja katsus mulle selgeks teha, et mul on ilma temata parem. Lõppkokkuvõttes oli tal siiski hea meel, et uuesti kokku saime. Ta ütles, et vähesed inimesed oskavad teda tõeliselt hinnata, ja et mina olen üks neist. Ma tõesti naudin suitsetamist, eriti neid hilisõhtuseid koosviibimisi oma Phillip Morris No.1-ga. Kui ma suudaksin suitsetada vähem, nii kolm-neli, no maksimaalselt viis, sigaretti päevas, siis oleks meil mõlemal kergem. Minul kuluks raha vähem ja iga sigaret oleks erilisem, tema aga ei peaks muretsema selle pärast, et päeval, kui ma mõtlematult, sõltlaslikult iga tunni järel ühe suitsu teen, on tal valus, sest teab - ma ei saa sellest täit naudingut. Meil oli nii tore koos seal rõdul, suveõhtus, linnulaulu ja naeru taustal, sest korraks ma isegi mõistsin, kui halvasti ma temaga käitun, kui päeval nii mõttetult palju suitsetan - see võrdub tema jaoks ärakasutamisega. Nii me istusime seal, teadvustasime endale suve algust, ööde valgust, sumedust ja soojust ning naeratasime üksteisele, ja siis...

Siis tuli üks kole sinine romu Ziguli kihutades minu rõdu alt mööda ja rikkus kõik ära!