kas, samal ajal kui üks inimene muutub õnnelikumaks, muutub keegi teine samavõrra õnnetumaks? minu meelest oleks vaja tasakaalust rääkida. üleülidselt.

T*RA, piret! võta ennast kokku! mis sul VIGA on? pane jalg maha, kuradi kurat! türgimaivõi!

magasin päeval. ja nägin unes, et sõitsin koos enega taksoga koju. tema elas lasnamäel, ja mina mustamäel. ja mina arvasin, et loogiline oleks, kui me enne läheme mustamäele, sest lasnamäe on kaugemal, ja tema on rikkam, ja maksab taksoarve mustamäelt lasnamäele. aga sõitsime hoopis lasnamäele. ja ta jooksis lihtsalt mingi hetk taksost välja, täiesti maksmata. ma jooksin talle natuke järgi. ta hüüdis mulle veel, et "ära taksot minema lase! tsau!". ja siis jäin ma üksi lasnamäele. lasnamäe lõppu. ja väljas oli pime. ja takso läks minema. ja seal oli hästi palju inimesi. ja ükski ühistransport sealt ei käinud. väljaarvatud marsa iga tunni aja tagant. ja ma olin nii hirmul. nii hirmul. kartsin koguaeg, et no nüüd kohe tuleb keegi ja ründab mind. sebisin seal ringi. jooksin ja uurisin, et kuidas minema saaks. aga ma olin nii hirmul ja nii üksi ja nii ilma suunata, et lõpuks ma läksin lihtsalt esimese sõbralikuna ja eestlasena tunduva vanadaami juurde ja küsisis, kas ma võin tema kõrval seista. ta lubas. küsisin talt, kuidas siit ära võiks saada. ta rääkis mulle midagi. vahepeal tuli keegi teda ahistama. tahtis talt raha ära võtta. vahepeal tuli keegi mind ka ahistama. tuli lihtsalt vastu mulle ja tõmbas mult mingi asja, mida ma ei tea, mis see oli, käest ära. ma tahtsin seda tagasi võtta. aga siis mõtlesin, et kui ma siin liiga palju tõmblema hakkan, nad veel võtavad mult midagi muud ära. raha näiteks. ja kuidas ma siis koju saan. tahtsin vanamuti käest aadressi välja uurida. ja kas ühistransporti siit liigub. aga ta ei teadnud midagi. ja ta ei saanud mu murest üldse aru. lõpuks ma lihtsalt hakkasin jooksma. võtsin umbes suuna, kuhupoole arvasin linna jäävat, ja andsin minna. joostes veel mõtlesin, et oleks võinud ja vanamuti käest küsida kuhupoole linn jääb. aga läksin lihtsalt. peatänaval olin. seal olid veel poed lahti. ja õhupallid lehvisid ühe poe ukse kõrval. ja ma vaatasin seda kõike - tulesid ja õhupalle ja inimesi - ja mõtlesin, et ega nad ei olegi siin nii hullud. nad ju ka elavad siin ikkagi. ja ma mõtlesin koguaeg, et miks keegi mind rünnata ei taha. jätkasin minemist. ja aadressi otsimist, et endale takso kutsuda. ja ma vaatasin majaseinu, ja nägin ainult nende numbreid - M 147 jne. siis tuli mul meelde, et õige jah, ma olen siin ju ennegi olnud, ja siin ei ole tänava nimesid, siin on erinevad lasnamäe osad, ja neil on tähed nimeks. ja nad saavad selle järgi aru, kus nad elavad. aga et selle järgi ei saa taksot kutsuda, sest taksojuhid ei tea neid märgistusi. nemad orienteeruvad ikka tänava nimede järgi. aga tänava nimesid teavad ainult lasnamäekad ise. ja ma ei julenud kellegagi rääkida. sest ma ei tahtnud, et keegi aru saaks, et ma sealt pärit pole. sest ma kartsin, et muidu nad varastavad mu paljaks. jätkasin siis kõndimist. aina sõbralikumaks läks ümbruskond. ja lõpuks. jõudsin ma kuhugi oru äärde. mina olin mäe tipus. sealt alla läks mäekülg, mis oli surnuaed. ja paremale jäid tuledes pirita klooster ja jõe sild. ma olin nii õnnelik. nii-nii õnnelik. hakkasin naerdes edasi liikuma. ise mõtlesin: "appi, kui hea, et ma siin jubedas kohas kauem ekslema ei pidanud! issand kui hea, et ma nii ruttu tee välja leidsin! issand kui hea! issand kui hea! aitäh jumal, et sa ei lasknud mul siin kaua ekselda, vaid aitasid mind!" umbes nii. ja kõndisin juba üsna rahulikult. ja sattusin kuhugi surfarite klubisse. väljas oli tegelikult talv. aga nad olid seal oma putkas oma surfiriiete väel. nad aitasid mind oma putkast läbi minna. ma olin nii õnnelik. ja ma tahtsin nendega jagada seda, mis minuga just juhtunud oli, aga siis mõtlesin, et ahh. neid ei huvita. nad on lihtsalt sõbralikud ja toredad inimesed. aga ma ei pea neile kohe oma elulugu sellepärast neile ümber jutustama hakkama. ma mäletan veel, et mul olid terve reisi ajal prillid peas olnud. mingid valed prillid. mitte minu omad. ja ma hoidsin neid peas sellepärast, et ma arvasin, et see takistab lasnamäekatel mulle midagi halba tegemast. ja niikui ma seda surfarite maja nägin, ja tundsin, et piritale ja linnale nii lähedal olen, võtsin need eest ära. ja ma mäletan veel, et ma mõtlesin, et ma saan ju siit nüüd number 5 bussi peale minna, aga siis mõtlesin ringi ja otsustasin, et ma olen nii õnnelik, et ma lihtsalt kõnnin siit koju. ja ma mäletan, et mingi hetk ütles see vanadaam mulle seal lasnamäe kohas: "sa oled nii üksik!", siis kui ma palusin talt, et ta lubaks mul enda kõrval seista, lihtsalt turvalisuse mõttes, ma ei tahtnud, et keegi teaks, et ma täiesti üksi, täiesti vales kohas olen. ma ei tahtnud, et keegi teaks, kui haavatav ma olin. sest ma kartsin, et nad võivad seda siis ära kasutada. jube, vastik ja pime oli see lasnamäe koht, kuhu ene mind jättis. ja mõnus, sõbralik ja soe oli see tee lasnamäelt linna suunas. ja nii kodune ja vabastav ja kergendav oli näha pirita kloostrit.  

ma ei saa. ma ei tea. ma olen nii rõõmus. ma veel õnnelik ei ütle. ahmph. ma ei oska. eriliselt mõnus.

"seitsmendas taevas" see eric (ma ise arvan, et ma olen jumala nunnu, et ma selliseid asju vaatan) koguaeg ütleb, et me saame oma tundeid valida. noh et, kui oled vihane, aga ei taha vihane olla, siis ära olegi, et proovi parem selles midagi head leida, ja tänulik olla. tänulik-shmänulik. ma küll ei viitsiks terve elu tänulik olla. vahel on hea, jah, olla tänulik korraks. siis tundun endale hästi hea inimesena. no sellisena, kes kõike iseenesetmõistetavalt ei võta. ja sellisena, kes oskab hinnata seda, mis tal on mitte, mitte nõuda seda, mida tal ei ole. aga siis olen korraks tänulik ära ja arvan, et nüüd on küll juba uuesti aeg mingeid asju saama hakata.

ma olen suht maniakaal-obsessiivne. võtan endale aga jälle pähe, et "pean saama!" ja annan aga minna. ilma mõistusele voli andmata. ainult mina-mina-mina. mina. mina. ja see asi, mida ma tahan. no karta on, et selliste ettevõtmiste nurjumine on juba ette teada. veel enam. karta on, et selliste ettevõtmiste rahuldust pakkuv tegur on üsna suur null. ja karta on, et selliste ettevõtmiste tulemused, ei ole kauakestvad. ja tihtipeale sellised ettevõtmised kukuvad üldse ühe suure krahhi ja fopaaga kokku, mis ei laineta küll tagantjärgi väga kaua, aga pauk ehmatab korraks ära küll. novot. ja siis ma arutlesin siin endamisi, et tegelt see on meeletu energiakulu see selline pimesi rassimine, ja noh et, kui mul selleks energiat leidub, siis ma võiksin ju selle energia võtta ja SUUNATA selle kuhugi mõistlikemasse projektidesse. või vähemalt suhtuda oma ebamõistuslikesse projektidesse natuke rohkem mõistusega. sest mulle hakkab tunduma viimasel ajal, et mõistusega võib teinekord päris palju ära teha. põhimõtteliselt, kui ma enne pidasin mõistust oma vaenlaseks ja vabaduse surmaks, siis nüüd hakkan ma teda juba lausa oma sõbraks pidama. vaatame-vaatame. mis saab.  

üldse saan ma selle oma maniakaal-obsessiivsusega, mis võib teinekord olla väga ohtlik, aga mis on meeletu jõud, ma arvan päris palju ära teha. lihtsalt, et ma pean valima, kuhu ma selle suunan, ja kuidas ma selle suunan, ja millal - ja see kõik nõuab meeletus koguses mõttetööd ja kannatlikkust, mida üllatus-üllatus, mul tihtipeale ei ole. ma kusjuures arvan, et miks ma teistega mõnikord meeletult kannatlik olen, ja neilegi seda soovitan, ongi sellepärast nii, et ma ise nii õudselt tahaksin kannatlik olla, aga ma ei ole. ja siis ma promon seda nagu mingit maailma kõige geniaalsemat edu võtit. umbes et - mina ei suuda, proovi sina, ja tõesta mulle, et see on võimalik. inspireeri mind. aga. see ongi järgmine asi. miks teised peaksid mind inspireerima? miks ma ise seda teha ei võiks? miks ma ise seda läbikukkumise või edu vastutust ei või võtta? siis ma ei peaks ju pealt vaatama seda, kuidas keegi teine saabki seda, mida tahtis. ma üldse arvan, et ma vahetevahel astun elust välja lihtsalt sellepärast, et ma ei taha seda vastutust võtta, et reaalselt midagi võib juhtuda, kui ma midagi teen. et kõigel, mida ma teen, on tagajärjed. et iga liigutus tekitab reaktsiooni, lükkab midagi käima, mis võib lükata käima midagi järgmist, ja tekitada sellise meeletu ahelreaktsiooni, mis jääbki ja jääbki kestma, ja see ajab mind mõnikord nii hulluks. selline - aga kuidas ma seda kõike siis kontrollida suudan? aga. miks ma sellepärast muretsen? kas mul on vaja kõike kontrollida? ja jälle. ma ei saa kõike kontrollida. aga ma saan ennast kontrollida. ja ma arvasin vanasti, et enda kontrollimine on halb. sest ma mõtlesin, et kui ma koguaeg ennast kontrollin, siis kuidas ma üldse saan teada, milline ma päriselt olen. noja ma arvangi nüüd, et ennast peab kontrollima, aga enne peab teadma, milline sa oled, sest siis saab valida - millist osa kontrollida, millist mitte, millal kontrollida seda osa, millal seda teist. mitte paisata kõike koguaeg ja korraga ringlusse. ilmselgelt ummistuvad siis kõik teed. nagu arvuti, mis jookseb kokku, kui anda talle liiga palju käsklusi korraga. jah. ei väga huvitav.

ja ma meeletult kardan ju valida. sest - mis siis kui ma äkki teen vale valiku? äkki ma teen selle valiku ära, ja siis pärast tahan hoopis seda teist valida? aga lõputult valima jääda. see jälle ei vii edasi. mingil hetkel jõuab kätte lihtsalt selline koht, kus tuleb otsustada, ja oma otsuse eest vastutada. mitte kellegi teise ees. ainult iseenda ees. ja siis ma mõtlesingi lõpuks, et no kui valesti ma ikka valida saan. eriti kui mulle need kolm kõik meeldivad. ja siis ma hakkasin veel lausa niimoodi mõtlema, et mul on ju aega. et jah, muidugi, ma võin homme ära surra. aga samahästi võin ma ka homme mitte ära surra. noja et, kui ma ei suuda tõesti praegu ainult seda ühte valida ja arvata, et ma jäängi elu lõpuni seda tegema, siis ma teengi nii, et ma teen neid kõiki. ja igal on oma aeg. praegu on selle esimese aeg. ja teengi seda. mis saab edasi, mõtlen siis, kui midagi on juba edasi saanud. jah. ma arvan, et nii on õige. minu jaoks. sammhaaval. aga tulevikule mõeldes. uus tase. minu jaoks.

ja on üks asi, mida ma täiesti kindlalt tean, et ma tahan. ja issand-kui-meeletult-hea-ja-mõnus on midagi täiesti kindlalt teada. issand-kui-meeletult-hea-ja-mõnus on suunata kogu endine kahtlemise-energia hoopis mõtlemisele, kuidas see nii olema saab ja mida ma selleks tegema pean ja mida ma selleks teisiti mõtlema pean.

ühesõnaga. kõigepealt tuleb mõelda, kas see asi, mida ma tahan, on ikka see asi, mida ma päriselt ka tahan, või tahan ma seda lihtsalt sellepärast, et ma pean saama, mida tahan. siis tuleb mõelda, kuidas ma seda saan. siis tuleb mõelda, mida selle vahepealse ajaga peale hakata, kuni ma seda esimest asja veel saanud ei ole. ja siis tuleb mõelda, et kõike ei peagi kohe saama. ja siis tuleb mõelda, et kannatlik tuleb olla. ja siis tuleb mõelda, kas ma ise ikka reaalselt ka olen valmis seda asja saama. ja kui tundub, et ei ole, siis mõelda, miks mitte, ja kuidas peaks mõtlema nii, et see ei tunduks nii jube. noh. mõttetult palju mõtlemist. aga ma veel ei oska teistmoodi.

lõppkokkuvõttes - jah, saab küll valida oma tundeid, aga enne peab ennast tundma. onju?

no ma ei tea. britney. kas sul ema ei ole? või kedagi? miks keegi sind tuppa luku taha ei pane ja sulle sisse ei sõida ning ei ütle ennast paremini teadvat, mis sulle hea on, kui sina seda hetkel näid teadvat? miks? miks kedagi ei huvita? miks keegi sust ei hooli? või. miks sa ennast ise kokku ei võta? põgene üldse ära hollywoodist! ah? ma ei tea. ma enam ei tea. ma ei tea isegi, miks ma selle peale mõtlen.