mu ekspeikal on laps. p2ris paariaastane juba v2hemalt. ja ta on nunnu. laps.

ega võõras kohas ei oska mõttetu olemist ka nautida. sest pole ju kindel, mis kõik vahepeal juhtumas on.

oh seda elu. tegelt veits ajab närvi see, et kirjutada üldse ei suuda.

kat. lugesin siin eile oma vanemaid sissekandeid. kus mul oli ikka palju tundeid!

mul on magistritöö juba ammu valmis.

vaatasin terve nädala oma mu-elu-kõige-rohkem-korras-näo-nahka peeglist ja mõtlesin ise samal ajal kavalalt naeratades, et "ma tean küll, et sa laupäevaks mulle mingi käru keerad. ära sa arva, et ma ei tea. aga ma kiidan sind tubliduse eest ikkagi." ja täiega keeras käru ära. selline punn on näos, mis tahab, et ma kolm päeva ootaksin enne, kui üldse üritangi taga midagi ette võtta. ja homme on suur pulmapidu.

siuke olengi.

i totally need beauty-sleep.